Some place for me.. - Alfa ja Alex'i erateema.

[Alferona Romeo]

Alfa eksles kooli peal ringi, ikka tahtmatult selle pimeda keldri suunas. Lõpuks ta peale pikka keerutamist ka sinna jõudis. Kas seal ei olnudki lampe? Igatahes lülitit neiu küll üles ei leidnud. Noh, pime kõlbab kah. Kõndis siis seal pimeduses edasi. Oma lahutamatu kaaslase - mõõga - oli ta siiski endast lahutanud, ning see oli nüüd.. Hmm. Magamis toas? Ju vist. Tüdruk oli küll nii deemon kui ka ingel, aga sellest hooimata suutis ta pea kaks korda vastu lage ära lüüa, ning korra ka seina otsa koperdada. No sorries siin on ju rotid..

[Alex J. O. Gylling]

Alex tegi keldriukse vaikselt lahti ja libises sisse. Ta oli tüdrukut jälitanud. Hetke silmitses ta keldrit. Okey, nüüd on asi selge, mõtles ta. Poiss jättis kähku meelde, mis kus asus. Selleks, et ta ei peaks eriti keskenduma sellele, et ta kuskile ei koperdaks. Siis nägi ta tüdrukut. Oih, mõtles Alex.

[Alferona Romeo]

Alferona tardus täiesti liikumatuks kui keegi uksest sisenes. Yeah sa võid olla vait ja mitte hingata, aga isegi vampiir ei suuda vältida kerget õhu värelemist mis liikumisega kaasas käib ja see oli Fix'i jaoks piisav, et saada aru, et seal keldris ta nüüd küll üksi ei ole. Hetke seistes aru pidanud kirus ta tõsiselt seda vastikut omadust segaverelisuse juures mis sundis teda hingama. Vaikselt välja pääseda polnud ilmselgelt lootust.
Hetkes veel mõtteid mõlgutanud jõudis neid aga järeldusele, et iga jumala olen siin maa muna peal ei tule talle kallale. Metsas oli nii, et loomal oli kõht tühi ja siis kohe kaela ja kismaks, kuid neid kippus tihti unustama kus ta on, ja kes ta on.
Astudes sammu seinale lähemale, kallutas Fix ennast kergelt etteppoole püüdes tuvastada hämaras kellegi piirjooni. Seal ju oli ometi keegi.

[Alex J. O. Gylling]

"Veidi pime... Vist," arvas Alex. Tegelikult nägi tema ise hästi. Poiss võttis taskust välja mingid joogid. Ta segas kähku need kokku ja see aine, mille ta lõpuks sai, plahvatas. Tänu sellele muutus kelder valgeks. "Palju parem!" ütles ta siis.

[Alferona Romeo]

Alfa hakkas just protesti tõstma, kui võõras mingeid värke kokku hakkas segama. Siiski jäi ta lootusetult hiljaks. "Ai!" karjatas neid vaid äkilisest valgusest mis silmadele haiget tegi. Käsi silmalaugudele surudes oli ta valgusest täiesti pimestatud. Seljaga vastu seina tagurdades, suutis ta mööda seda ka külili libiseda, enne kui nägemine mingil määral taasutma hakkas. Ei tasu parem küsidagi, miks talle üllatused ei meeldi.

[Alex J. O. Gylling]

"Oih," pomises poiss. Ta polnud mõlenudki, et see aine võib silmadele halba teha. Tema ise oli seda sadu aastaid proovinud ning midagi polnud juhtunud. Ta oli ju vampiir. Kuid teiste peal võis see igasuguseid halbu asju teha. Kahjuks ei teadnud Alex ka sellist ainet, mis suudaks silmi ravida. Või siis ei tulnud talle ükski meelde.

[Alferona Romeo]

Deemontaar hõõrus hetke veel silmi, enne kui need avada söandas. "Palun ära rohkem nii tee." lausus ta kergelt väriseva häälega. Silmad oli üpris punased, kuid mitte valgusest vaid sellest, et neiu neid hõõrunud oli. Pimeduse käes olid pupillid ikka eriti laiad olnud, ja see valgus tuli tõsiselt järsult. Nüüd oli neiu silmade keskel olevatest mustadest ringidest järel vaid väiksed täpid. Valgus oli ikkagi ere. Kobades seina suutis ta sõrmed mingi muhu taha saada ja uppitas ennast uuesti püsti. Wonderful, sabakongike oli see, mis kõige alla jäi.

[Alex J. O. Gylling]

Alex noogutas. Siis pani ta pudelid ja asjad ära ja ohkas. Ta istus kuskile toolile. "Noh, tere siis!" ütles ta.

[Alferona Romeo]

"Tere-tere." pomises Alfa vastu. Viisakust pidi ikkagi säilitama. Kui tüdruk lõpuks ennast sirgu ajas tegi sabakont põrgu valu, aga's mis siis ikka, ega seda parandada ka ei saanud. hambaid kokku surudes, ei teinud neid piuksugi. Parem käsi langes automaatselt vasemale puusale, kuid seal polnud ei mõõka ega selle tuppe. Mõlemad olid ära, ja see meenus tüdrukule alles siis. Neid oli tavaliselt harjunud mõõka lihtsalt kontrollima ja see liigutus oli automaatne.

[Alex J. O. Gylling]

"Ega sa end ei vigastanud?" küsis poiss. Ta oli tüdruku käitumisest järeldanud, et ta oli viga saanud, kuid selles ei saanud muidugi kindel olla. Ning jällegi, polnud olemas sellist alkeemilist asja, mis saaks vigastust ravida. See oli esimene kord, kui ta oleks ikkagi tahtnud hakata õppima nõiaks.

[Alferona Romeo]

Alfenora rapputas pead. Kõik oli korras, kui see väike hale jupp, mis mõnel teisel loomal sabaks on arenenud, välja jätta ja see oli tegelikult ka nii väike valu võrreldes sellega, mida Alfa vigastuste all silmas pidas. Vigastused olid ikka luu murrud ja pooleldi lõhki tõmmatud käed mitte kerged sinikad või põrutused. "Kes sa oled?" küsis neid siis. Kui ta juba keldrisse oli tulnud, ega ta siis sealt niipea ära ka ei kavatsenud minna ja vait olla oli kahtlane, kui keegi su juures oli.

[Alex J. O. Gylling]

"Emm... Alex. Aga sina?" küsis Alex.

[Alferona Romeo]

"Alfa." vastas Alferona nüüd keldris ringi vaatates. Tore koht tegelikult ju, kui üks rott välja jätta. See õnnetu loomake jooksis täpselt üle tüdruku jala pannes Alfe pea-aegu lakke hüppama mis ka oleks õnnestunud, kuna keldri lagi oli madal. "Kuradi roojased loomad." vandus Fix'i kui rott laias kaares üle keldri lendas.

[Alex J. O. Gylling]

"Jube rõvedad..." ütles Alex. Tema arust oli roti veri eriti rõveda maitsega.

[Alferona Romeo]

Kui Alfa oleks teadnud, et keegi ka on sellist asja süüa proovinud siis oleks neid sellest kellegist ilmselt suure kisaga eemale jooksnud. Need vähesed asjad mida ta kartis, ja kui ta juba midagi kartis, siis nii, et ka kardetud oli. "Kohutavad.." pomises Alferona panemata isegi tähele kondenseerunud vett mis talle laest pähe tilkus.

[Alex J. O. Gylling]

Alex vaatas korra rotti. Nojah, mõtles ta siis.

[Alferona Romeo]

Alfa jäi hetkeks mõtlikult põrandat vahtima juhuks kui seal veel mõni tõbras liikvel on. Alles mõne hetke pärast avastas plika, et vesi talle otse kraevahele soriseb. "Uih." tõi neid kuuldavale mingi kahtlase hüüatuse, enne kui ennast judistades kohta vahetas, seistes kuhugi Alex'i tooli kõrvale.

[Alex J. O. Gylling]

OT: Ma olen mõtetest tühi...

[Alferona Romeo]

OT: Kogu siis veits mõtteid, küll mõni idee tuleb

[Alex J. O. Gylling]

OT: Ma hakkan raamatut lugema... Aga ma siis mõtlen midagi välja.

[Alferona Romeo]

OT: Okey.

[Alex J. O. Gylling]

Alex vaatas tüdrukut. Mõne hetke pärast aga hakkas häirekell helisema ja kõlaritest kostus: "Palun säilitage vaikus ja rahu! Minge kähku koolist välja!" Alex hakkas naerma.

[Alferona Romeo]

"Kas oleks väga kehvasti kui ma röökides koolist välja jookseks?" küsis Alfa kerge muigega. Kell oli tulnud üpris äkitselt, piisavalt äkitselt, et saaks karjudes minema joosta ja väita, et ehmatasid.

[Alex J. O. Gylling]

"Emm... Ma arvan küll," arvas Alex.

[Alferona Romeo]

"Ma ei arva." lausus Alfa Romeo selga vastu seina toetades, ning ukse poole vaatates. "Saaks näha mis näo teised teevad." see mõtte pakkus talle tahtmatult lõbu. Mõni oleks ilmselt üpris üllatunud kui preili "mul on mõõk ja ma ei karda kedagi" koolist karjudes välja jookseks. Alferona oli ennem päris paljudele oma mõõka dremonstreerinud.

[Sponsored content]